Tänases blogipostituses analüüsin, mil määral on võrguajakirjandus ("uue meedia" osana) mõjutanud nii inimesi kui ka traditsioonilist paberkandjal ajakirjandust.
Eestikeelse ajakirjanduse alguseks loetakse 1766. aastat, mil Peter Ernst Wilde hakkas välja andma arstiteadusliku sisuga ajalehte. Möödunud on ligi 250 aastat, palju on muutunud, kuid fakt on ka see, et paberkandjal ajakirjandus ei ole kuskile kadunud.
Mis on muutunud?
Seoses interneti üha suureneva levikuga alates 90ndate aastate algusest, sai kiiresti hoo sisse ka online ajakirjandus. Algselt kopeeriti paberväljaande sisu internetti - Eestis oli esimeseks ajaleheks, kes internetiväljaandega valmis sai, Eesti Päevaleht (1995).
Seoses online ajakirjanduse levikuga, on inimestel võimalik lihtsamini ja kiiremini aktuaalset informatsiooni veebist tarbida. Kuigi igasuguse info kättesaadavus on hetkega saavutatav, on ilmselgelt infot liiga palju. See omakorda tingib situatsiooni, kus inimesed ei teegi enam vahet olulisel ja ebaolulisel informatsioonil ning tõsise sisuga artikleid ei loeta isegi lõpuni, vaid lihtsalt pealkirja järgi tehakse juba ennatlikke otsuseid selle sisu kohta.
Võrguajakirjandusega kaasneb ka võimalus enda mõtteid loetud artikli osas avalikult kommenteerida. Sellel omakorda on nii positiivseid kui ka negatiivseid külgi. Positiivse poolena võib välja tuua asjaolu, et oma arvamuse avaldamine on lihtsam, kui kunagi varem ning kehtib täielik sõnavabadus. Sõnavadusega kaasneb muidugi ka see, et igaüks võib öelda täpselt seda, mis parasjagu pähe tuleb, olgu see siis adekvaatne või mitte. Ebaeetilisest sõnavõtust tingitult on tänaseks paljud online väljaanded keelanud anonüümselt kommenteerimise (sealhulgas Postimees).
Kas ja mil määral on online ajakirjandus mõjutanud traditsioonilist ajakirjandust?
Kuigi palju on arutletud teemal, kas ja millal traditsiooniline ajakirjandus välja sureb, siis tegelikkuses ei ole online ajakirjandus viimasele väga suurt mõju avaldanud. Pille Vengerfeldt'i ja Pille Runnel'i artiklist "Uus meedia Eestis" selgub järgnev: "Eri uuringud on näidanud, et ajalehetarbijad võivad tarbida nii väljaande trükiversiooni kui ka online-versiooni paralleelselt ning ainult online-versiooni tarbijate hulk ei ole erinevalt prognoositust märkimisväärselt suurenenud".
Seega on inimesi, kes loevad mõlemat, osad eelistavad online võimalust, teised traditsioonilist. Sellest lähtudes saab öelda, et mõlemal variandil on ajakirjandusmaastikul oma koht, kusjuures tehnoloogia areng loob palju erinevaid võimalusi, kuid inimesed ei loobu kergelt ka traditsioonidest.
Võrguajakirjandusega kaasneb ka võimalus enda mõtteid loetud artikli osas avalikult kommenteerida. Sellel omakorda on nii positiivseid kui ka negatiivseid külgi. Positiivse poolena võib välja tuua asjaolu, et oma arvamuse avaldamine on lihtsam, kui kunagi varem ning kehtib täielik sõnavabadus. Sõnavadusega kaasneb muidugi ka see, et igaüks võib öelda täpselt seda, mis parasjagu pähe tuleb, olgu see siis adekvaatne või mitte. Ebaeetilisest sõnavõtust tingitult on tänaseks paljud online väljaanded keelanud anonüümselt kommenteerimise (sealhulgas Postimees).
Kas ja mil määral on online ajakirjandus mõjutanud traditsioonilist ajakirjandust?
Kuigi palju on arutletud teemal, kas ja millal traditsiooniline ajakirjandus välja sureb, siis tegelikkuses ei ole online ajakirjandus viimasele väga suurt mõju avaldanud. Pille Vengerfeldt'i ja Pille Runnel'i artiklist "Uus meedia Eestis" selgub järgnev: "Eri uuringud on näidanud, et ajalehetarbijad võivad tarbida nii väljaande trükiversiooni kui ka online-versiooni paralleelselt ning ainult online-versiooni tarbijate hulk ei ole erinevalt prognoositust märkimisväärselt suurenenud".
Seega on inimesi, kes loevad mõlemat, osad eelistavad online võimalust, teised traditsioonilist. Sellest lähtudes saab öelda, et mõlemal variandil on ajakirjandusmaastikul oma koht, kusjuures tehnoloogia areng loob palju erinevaid võimalusi, kuid inimesed ei loobu kergelt ka traditsioonidest.
Comments
Post a Comment