Virginia Shea on oma raamatus "Netiquette" välja toonud 10 käsku, mida tasuks järgida võrgusuhtluses. Selle nädala postituse eemärk on valida üks käskudest ning tuua selle kohta näited iseenda kogemustest.
Aita piirata sõimusõdu (ingl k Help keep flame wars under control)
Kuna võrgusuhtlus on väga lai teema, siis otsustasin enda blogipostituses keskenduda netikommentaaridele. Ma isiklikult ei kommenteeri väljaannete uudiseid või sotsiaalmeedias kellegi postitatud arvamuslugusid/videoid, kuid mõningal juhul kommenteerin ÜKSNES positiivselt näiteks sõprade pilte, kui need meeldivad.
Kommentaaride lugemisega mitmetes erinevates keskkondades olen samas kokku puutunud ja mis puudutab sõimusõdade piiramise käsku, siis arvan, et ega seda eriti ei järgita. Esiteks on tihtipeale igasugused kommentaarid pigem negatiivsed ja teisi inimesi mahategevad. Olen täheldanud, et ühe inimese alustatud sõim (a la "See toimetaja on ikka tõeline tropp, et selliseid lugusid kirjutab") päädib sellega, et mitmed inimesed lihtsalt sõimavad üksteist isiklikult. Nii imelik kui see ka pole, sest tegelikult nad üksteist isegi ei tunne, kuid samas oskavad täpselt öelda, mitu klassi haridust kellelgi on, mis rahvusesse keegi kuulub ja mida usub.
Kui isegi eksisteerib kellegi kommentaar, mis üritab sõimu maha suruda (näiteks "Olgem nüüd inimesed ja lõpetame selle teema"), siis tihtipeale saab too isik ka ise sõimu osaliseks. Ühe lahendusena võiks välja tuua administraatorite võimaluse teatud ebasobivaid kommentaare keskkonnast eemaldada, kuid see lahendus tänapäevaste võrgukeskkondade puhul toimib üksnes väikeste gruppide puhul (näiteks Facebooki grupp). Teiseks lahenduseks oleks anonüümse kommenteerimise piiramine ning üleminek sellele, et inimesed avaldavad oma kommentaarid enda nime alt (mis vähendaks ilmselt sõimusõdu).
Samas tuleb siin, nagu ka iga võrgusuhtluse puhul, taas meenutada, et meil kehtib sõnavabadus, aga mitte "SÕIMUsõnavabadus".
Aita piirata sõimusõdu (ingl k Help keep flame wars under control)
Kuna võrgusuhtlus on väga lai teema, siis otsustasin enda blogipostituses keskenduda netikommentaaridele. Ma isiklikult ei kommenteeri väljaannete uudiseid või sotsiaalmeedias kellegi postitatud arvamuslugusid/videoid, kuid mõningal juhul kommenteerin ÜKSNES positiivselt näiteks sõprade pilte, kui need meeldivad.
Kommentaaride lugemisega mitmetes erinevates keskkondades olen samas kokku puutunud ja mis puudutab sõimusõdade piiramise käsku, siis arvan, et ega seda eriti ei järgita. Esiteks on tihtipeale igasugused kommentaarid pigem negatiivsed ja teisi inimesi mahategevad. Olen täheldanud, et ühe inimese alustatud sõim (a la "See toimetaja on ikka tõeline tropp, et selliseid lugusid kirjutab") päädib sellega, et mitmed inimesed lihtsalt sõimavad üksteist isiklikult. Nii imelik kui see ka pole, sest tegelikult nad üksteist isegi ei tunne, kuid samas oskavad täpselt öelda, mitu klassi haridust kellelgi on, mis rahvusesse keegi kuulub ja mida usub.
Kui isegi eksisteerib kellegi kommentaar, mis üritab sõimu maha suruda (näiteks "Olgem nüüd inimesed ja lõpetame selle teema"), siis tihtipeale saab too isik ka ise sõimu osaliseks. Ühe lahendusena võiks välja tuua administraatorite võimaluse teatud ebasobivaid kommentaare keskkonnast eemaldada, kuid see lahendus tänapäevaste võrgukeskkondade puhul toimib üksnes väikeste gruppide puhul (näiteks Facebooki grupp). Teiseks lahenduseks oleks anonüümse kommenteerimise piiramine ning üleminek sellele, et inimesed avaldavad oma kommentaarid enda nime alt (mis vähendaks ilmselt sõimusõdu).
Samas tuleb siin, nagu ka iga võrgusuhtluse puhul, taas meenutada, et meil kehtib sõnavabadus, aga mitte "SÕIMUsõnavabadus".
 |
| Siin üks näide sporditeemalise uudise kommentaaridest. Esiteks esinevad kõik inimesed anonüümsena ja lisaks on huvitav, et teise inimese sõimamist üldjuhul 'liketakse' rohkem, kui näidatakse mittemeeldimist :) |
Comments
Post a Comment